Macron ja Scholz, naiste õiguste kaitsjad, tõesti?

Kas vägistamist tuleks Euroopa tasandil tunnistada naistevastase vägivalla vormina? Kui küsimus tundub veider, siis oodake, kuni loete teatavate liikmesriikide vastuseid. Brüsselis on juba mitu kuud kestnud kummaline võitlus, mis on nii varjatud kui ka oluline. Varjatud selles mõttes, et selles on Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja ELi riikide esindajad üksteise vastu, kuid kulisside taga. Oluline, sest see puudutab miljoneid Euroopa naisi.

Mõned liikmesriigid, eesotsas Prantsusmaa ja Saksamaaga, kulutavad märkimisväärset energiat, et lõhkuda esimese naistevastase vägivalla vastu võitlemise Euroopa seaduse eesmärke.

See tekst, mille komisjon pakkus välja 2022. aastal ja mida parlament on seejärel muutnud, pakub välja midagi uut, mis peaks saavutama konsensuse: kogu Euroopat hõlmav määratlus vägivalla kohta, mis puudutab eelkõige naisi, nimelt vägistamine, naiste suguelundite moonutamine, küberkiusamine, intiimkujutiste jagamine ilma nõusolekuta ja sundabielu. Lisaks määratlusele on seadusandjad määratlenud karistuste kataloogi, et ühtlustada karistusõiguslikke meetmeid Euroopa tasandil, et mitte luua õiguslikke lünki sellistes olulistes küsimustes.

Euroopa Parlament on Euroopa Rahvapartei fraktsiooni juhtimisel juba oma seisukoha vastu võtnud ja peab praegu liikmesriikidega läbirääkimisi direktiivi lõpliku versiooni üle. Ja siinkohal läheb asi keeruliseks... Nii ebatõenäoline kui see ka ei tundu, Emmanuel Macron ja Olaf Scholz löövad pidurit. Eelkõige on nad ummikseisus seoses mõttega lisada nõusolekul põhinev vägistamine vägivalla määratlusse ja sellega seotud karistused. Nende arvates on vastus EI: ei ole ühist määratlust, ei ole ühiseid karistusi, ei ole ühist kaitset. Mitte midagi.

Fake news, võite arvata! Kuidas saab Macron, kes on nii uhke Simone Veili pärandi üle, sellise asja vastu olla? Kuidas saab Scholz, sotsialistliku ideaali kandja ja soolise võrdõiguslikkuse tulevane eestvõitleja, teha sama? Vastus ei ole ilmselge ja näitab segadust tekitavat arusaama seadusest.

Oma tegevuse õigustamiseks väidavad need riigid, et puudub õiguslik alus. Vägistamine ei oleks "naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine" Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 83 tähenduses, mis on käesoleva direktiivi õiguslikuks aluseks. See on üllatav tõlgendus, arvestades, et just sellel põhimõttel põhineb ELi seadusandlus "laste seksuaalse kuritarvitamise" vastu võitlemiseks. Õigusaktid, mille Prantsusmaa ja Saksamaa on vastu võtnud silmagi ripsutamata.

Komisjoni ja Euroopa Parlamendi poolt usume jätkuvalt, et see tekst oleks ohvrite kaitsmisel väga oluline. Igal aastal registreeritakse Euroopa Liidus INSEE andmetel üle 100 000 vägistamise ning me ei suuda kaitsta ohvreid ega isegi alustada olukorra parandamist nappide õigusaktidega.

Kuna sel nädalal algab uus, võib-olla viimane läbirääkimiste voor sidusrühmade vahel, loodame, et Macron ja Scholz muudavad oma meelt ja nõustuvad vägistamise lisamisega sellesse enneolematusse seadusesse. See oleks vähim, mida nad võiksid teha, et viia oma suurejoonelised kõned naiste õiguste tähtsuse kohta vastavusse konkreetsete tegudega.