Vali riik
Vali oma riik, et jälgida kohaliku MEPi uudiseid:
Allpool toodud riigid ei avalda sisu sinu keeles. Vali riik, kui soovid jälgida uudiseid inglise keeles või riigikeel(t)es:
Valitud keel: Eesti
Mida sa otsid?
22.06.2020
EPP fraktsiooni seisukoht ELi romade kaasamise protsessi kohta
Oluline märkus
See dokument on tõlgitud automaatselt.
Romad on Euroopas elanud peaaegu aastatuhande jooksul. Need kogukonnad on andnud oma panuse meie elu rikkalikku struktuuri ning mõjutanud Euroopa identiteeti ja kultuuri. Nad moodustavad Euroopa suurima vähemuse. Hinnanguliselt 10-12 miljonist romast ja sintist, kes elavad kogu Euroopas, elab umbes 6 miljonit ELis ja neil on ELi kodakondsus.
Suur osa romadest on meie ühiskonda hästi integreerunud. Nad töötavad, kasvatavad lapsi, maksavad arveid ja makse ning aitavad kaasa nende ühiskondade heaolule, mille osa nad on. Siiski on ka neid, kes on sündinud põlvkondadevahelisse äärmisesse vaesusse. Nad elavad ebakindlates elamistingimustes, ilma juurdepääsuta joogiveele ja põhiinfrastruktuurile. Paljudel neist ei ole korralikke isikut tõendavaid dokumente. Neil on raske leida stabiilset tööd, sest nad ei vasta paljudele tööalastele nõuetele ning nende võimalused oma oskuste ja pädevuste arendamiseks on piiratud. Nad seisavad jätkuvalt silmitsi ebavõrdsuse, laialdase diskrimineerimise ja kasvava tõrjutusega oma mitte-rooma kaaslastest igapäevase elu põhivaldkondades, nagu juurdepääs kvaliteetsele haridusele, tööhõivele, tervishoiule ja eluasemele. Selline olukord ei takista mitte ainult nende mõjuvõimu suurendamist, vaid mõjutab negatiivselt ka Euroopa Liidu ühtekuuluvust.
Varasematel aastatel on selliseid järeldusi korduvalt väljendatud mitmetes eri sidusrühmade aruannetes, sealhulgas muu hulgas Euroopa Parlamendi resolutsioonides ja Euroopa Komisjoni iga-aastastes teatistes liikmesriikide edusammude kohta romade integratsiooni edendamisel, mis põhinevad ELi Põhiõiguste Ameti tõendusmaterjalil.
Vaatamata varasemate aastate jõupingutustele, mida kogu EL on teinud miljonite romade olukorra parandamiseks, elab vastavalt FRA uuringu EU-MIDIS II valitud tulemustele umbes 80% küsitletud romadest allpool oma riigi vaesusriski piirmäära; iga kolmas romi elab eluruumis, kus puudub kraanivesi; iga kolmas romi laps elab leibkonnas, kus keegi on vähemalt korra eelmisel kuul näljasena magama läinud; ja 50% romadest vanuses 6-24 aastat ei käi koolis. Ajal, mil EL on loonud oma kodanikele enneolematu jõukuse, kõrged sotsiaalsed standardid ja suurepärased võimalused, on need faktid šokeerivad ja vastuvõetamatud.
Samal ajal kui EL on meie aja suurtes väljakutsetes, nagu kliimamuutus ja digitaalne tegevuskava, maailmas juhtpositsioonil, ei tohiks ta unustada romade püsivat ebakindlat olukorda. Selle taga ei ole mitte ainult moraalne ja poliitiline, vaid ka majanduslik vajadus. EL peab tagama kõigile ELi kodanikele võrdsed võimalused.
EL ja liikmesriigid jagavad oma pädevuse piires vastutust romade kaasamise eest. Siiski jäävad meetmed romade tegelike muutuste saavutamiseks liikmesriikide kätte. Alates 2011. aastast on liikmesriikide jõupingutusi juhitud ja jälgitud muu hulgas ELi laiema ELi tegevuskava ja Euroopa poolaasta raames "Romade integreerimise riiklike strateegiate raamistik aastani 2020" alusel. Kuigi nii ELi kui ka riiklikul tasandil on kasutusele võetud mitmesuguseid poliitilisi, õiguslikke ja rahalisi vahendeid, on saavutatud vaid piiratud edu.
Tunnustada tuleks nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil tehtud institutsioonilisi muudatusi ja meetmeid, mis on osutunud kasulikuks. Kahjuks on aga pärast peaaegu kümme aastat kestnud eespool nimetatud ELi raamistiku rakendamise etappi vähe muutunud haavatavate romade igapäevases tegelikkuses.
On selge, et ilma ELi ja liikmesriikide suurema osaluseta suureneb sotsiaalne lõhe meie ühiskonnas veelgi, piirkondlikud erinevused süvenevad ning lõhe romade ja mitte-romade vahel suureneb veelgi.
Euroopa Komisjoni poolt selle aasta lõpuks eeldatavalt vastu võetav ELi algatus "Romade võrdõiguslikkus ja kaasamine aastani 2030" loob ainulaadse võimaluse anda uus tõuge käimasoleva ELi romade kaasamisprotsessi hoogustamiseks, mis toimub romade riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku alusel aastani 2020.
Viimastel aastatel on tuvastatud palju probleeme. Selle tulemusena on välja töötatud poliitikameetmed ning kehtestatud poliitilised, rahalised ja õiguslikud vahendid. Nende tõhus ja tulemustele suunatud rakendamine, mida toetavad tugev poliitiline juhtimine ja püsiv pühendumine kõikidel tasanditel (ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil), on siiski olnud aeglane. Tegelikult on nende oluliste komponentide puudumine viinud seni läbiviidud protsessi ebaõnnestumiseni.
On selge, et olukord annab mitmes ELi liikmesriigis põhjust muretsemiseks. Riiklikke jõupingutusi romade kaasamiseks tuleks kiirendada kõigis ELi liikmesriikides. Veelgi suuremat rõhku tuleks panna nendele liikmesriikidele, kus romade kaasamise ebaefektiivne protsess tekitab makromajanduslikke probleeme, süvendab piirkondlikke erinevusi ja takistab seega ELi sotsiaalset ühtekuuluvust. See puudutab eelkõige ELi liikmesriike, kus on märkimisväärne roma elanikkond. ELi toetus nendele riikidele peaks olema mõõdetud vastavalt väljakutsetele. Nendes riikides tuleks suuremat tähelepanu pöörata poliitika ja meetmete tõhususele.
Sellega seoses peaks tugeva ja põhjaliku järelevalve- ja hindamissüsteemi rakendamine olema väga oluline.
Positiivsed, jätkusuutlikud ja püsivad muutused peaksid olema saavutatavad peamiste reformide kaudu, samas kui sihtotstarbelised meetmed peaksid neid täiendama. Kogemuste kohaselt on romade kaasamise protsessi piiramine romade kaasamisele suunatud/spetsialiseeritud projektidega piiratud tulemustega, eriti kui sellistel projektidel puudub järjepidevus. Sageli on need kulukad, ebatõhusad, tekitavad palju ootusi ja pärast nende lõpetamist tekitavad palju pettumust, kuna puudub järjepidevus.
Suuremad investeeringud põhiinfrastruktuuri, et parandada haavatavate romade juurdepääsu joogiveele ja sanitaarteenustele, tuleks kiiresti seada prioriteediks. COVID-19 puhang on näidanud, et mõned ELi liikmesriigid ei ole suutnud seda olukorda lahendada, kuigi selleks on eraldatud märkimisväärne hulk ELi vahendeid.
COVID-19 pandeemia peaks olema äratuskellaks paljudele Euroopa riikidele, eriti neile, kus on suur hulk romasid, kellel puudub juurdepääs põhiteenustele. On selge, et ülerahvastatud elamurajoonides või varjupaikades elavate romade kogukondade jaoks, kellel puudub juurdepääs kraaniveele ja põhilistele sanitaarteenustele, on peaaegu võimatu järgida sotsiaalseid distantseerimisreegleid või järgida rangeid hügieenimeetmeid, et vältida koronaviiruse või muude viiruste levikut. Eespool nimetatud põhjustel on romad puutunud kokku suuremate terviseriskidega kui ülejäänud elanikkond. Samal ajal ei tohiks lubada, et romasid süüdistatakse rahvatervise ohustamises koronaviiruse levitamise kaudu, mida me oleme näinud teatud riikides. Viirused ei tee vahet rassi või rahvuse vahel.
Nendes riikides peab EL kiiresti püüdlema selle poole, et saavutada tulevikus romade integratsioonipüüdlustes paremaid tulemusi. Programmiperioodil 2014-2020 eraldas EL romade integratsiooni toetamiseks 1,5 miljardit eurot. ESI fondide raames kehtestati eelnev tingimuslikkus, mis seisneb kohustuses kehtestada romade kaasamise riiklik strateegiline poliitikaraamistik, määrata kindlaks asjaomased ebasoodsas olukorras olevad mikroregioonid või segregeeritud naabruskonnad ja rakendada meetmeid, mille eesmärk on integratsioonilõhe ületamine. Siiski on mitmetes olukordades poliitilise tahte ja otsustavuse puudumine, probleemid vastuvõtuvõimega, kohalike ametiasutuste vähene huvi, romadele suunatud projektide/programmide killustatus, tervikliku ja tervikliku lähenemisviisi puudumine, tõhusa juhtimise koordineerimise puudumine ja pidev diskrimineerimine vaid mõned põhjused, mis põhjustavad nende ebaefektiivset kasutamist ja alarakendamist mitmes liikmesriigis. Neid küsimusi tuleb järgmisel programmitöö perioodil nõuetekohaselt arvesse võtta. Järelevalve ja aruandekohustuse puudumine avab ka võimaluse vahendite väärkasutamiseks ja korruptsiooniks. Nende probleemide eiramine aitab kaasa romavastaste hoiakute, populismi ja ekstremismi suurenemisele meie ühiskonnas.
Nagu Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA) on täheldanud, on püsivad nähtused, nagu laialt levinud diskrimineerimine ja mustlasvastasus, osutunud takistuseks jõupingutustele parandada romade eluvõimalusi ja elatustaset. Tõhusaid meetmeid romavastase retoorika ja vihakõne vastu võitlemiseks, käsitledes rassistlikku, stereotüüpset või muul viisil häbimärgistavat keelt või käitumist, mis võib kujutada endast üleskutset romade diskrimineerimiseks, tuleks põhjalikult karistada. Selleks on oluline, et liikmesriigid jõustaksid olemasolevaid diskrimineerimisvastaseid õigusakte.
Kuid diskrimineerimisvastaste õigusaktide jõustamisest ei piisa. Sellega peaks kaasnema hea teavitustegevus ja teadlikkuse tõstmine, elanikkonnale suunatud teavitamismeetmed, et nad mõistaksid paremini romade kaasamisest saadavat kasu ühiskonnale tervikuna ning protsessi keerukust. Meedia, sealhulgas sotsiaalmeedia, mängib selles osas olulist rolli.
Romade kaasamine on kahesuunaline protsess, mis nõuab nii romade kui ka mitte-romade mõtteviisi muutmist. Kaasamist tuleks käsitleda ka eeskujude edendamise kaudu, samuti haridusprogrammide ja õppematerjalide kaudu, mis süvendavad teadmisi romadest ning nende ajaloost ja kultuurist. See on eriti oluline vastastikuse rahumeelse kooseksisteerimise jaoks etniliselt segunenud kogukondades ja piirkondades.
Sotsiaalne tõrjutus ja sügav vaesus, millega haavatavad roma kogukonnad silmitsi seisavad, on sageli ebaseadusliku käitumise põhjuseks. Mõnes liikmesriigis langevad romad organiseeritud sunniviisilise kerjamise ohvriks. Paljudel juhtudel on sellega seotud lapsed; nende heaolu ja tulevik on selle tagajärjel kahjustatud. Selle negatiivse nähtusega tuleb tegeleda süstemaatiliselt ja kooskõlastatult. Vastasel juhul võib see tekitada liikmesriikide kodanike seas pettumust ja ärevust. Lisaks võib see veelgi süvendada romavastaseid hoiakuid. Seetõttu on vaja süstemaatilist lähenemisviisi, et pakkuda sellele sotsiaalsele nähtusele jätkusuutlikke pikaajalisi lahendusi.
Suuremat tähelepanu väärib ka diskrimineerimine, millega romi naised ja tüdrukud puutuvad kokku mitte ainult väljaspool, vaid ka romi kogukondade sees, sealhulgas koduvägivald, varased rasedused jne. Need on keerulised küsimused, mida tuleks käsitleda nii üldiste poliitikameetmete kui ka sihtotstarbeliste sekkumiste raames, mille puhul on usalduse loomine võtmetähtsusega. Selleks tuleks politseiametnikke, sotsiaaltöötajaid ja tervishoiutöötajaid koolitada, kuidas tundlikult läheneda roma naistele ja tüdrukutele ning kuidas luua usaldust kogukonnas. Liikmesriigid peaksid tagama, et ohvreid koheldakse mittediskrimineerivalt.
Romade marginaliseerimise ja vaesuse nõiaringi saab katkestada ainult terviklike, pühendunud ja hästi rahastatud pikaajaliste üldharidusstrateegiate abil, mis käsitlevad täielikult kõiki peamisi tegureid ja tingimusi, mis määravad romade ebakindla olukorra. Need hõlmavad hariduslikke, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekte, sealhulgas rassismi ja diskrimineerimist. Need haridusstrateegiad peaksid põhinema haridusspetsialistide, kesk- ja kohalike omavalitsuste, kodanikuühiskonna, romade kogukondade ja kõigi huvitatud kodanike ulatuslikul kaasamisel.
Kaasavate haridusmeetmete eesmärk peaks olema romalaste ja kõigi teiste ebasoodsas olukorras olevate rühmade võimalikult suures ulatuses integreerimine haridussüsteemi alates varases lapsepõlves kuni keskhariduse omandamiseni, mis on isikliku arengu ja karjääri eelduseks.
Selleks on vaja mitmes ELi liikmesriigis haridus- ja koolitussüsteeme oluliselt parandada ja uuendada. Neid süsteeme tuleks reformida selliselt, et romade lapsed saaksid kasutada samu haridusvõimalusi kui nende mitte-romade eakaaslased.
See peab hõlmama asjaolu täielikku tunnustamist, et roma lastel ei ole kodus samasuguseid õppimisvõimalusi nagu nende eakaaslastel. Seega peaksid romalastele olema kättesaadavad täiendavad aktiivsed meetmed ja toetav õpetamine, et murda välja madala haridustaseme ja sellega seotud koolist väljalangevuse iseeneslikust tsüklist. Valitsused peaksid eraldama piisavalt rahalisi vahendeid ja asjatundlikke inimressursse, et tagada kõigi eespool nimetatud tegurite rakendamine. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata vanemate kaasamisele oma laste hariduse toetamiseks ja neile vanematele vajaliku toetuse andmiseks.
Oluline on hõlbustada parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel ja jälgida olukorda, et anda Euroopa Komisjonile korrapäraselt hinnanguid. Euroopa Liit peaks pakkuma platvormi heade tavade jagamiseks, samas kui Euroopa Nõukogu soovitused võiksid olla ka võrdlusvahendiks. Ühtegi romi last ei tohiks karistada ainult sellepärast, et ta on sündinud vaesuses. Mõned ELi liikmesriigid paigutavad need lapsed vaimupuudega lastele mõeldud erikoolidesse, isegi kui neil ei ole puuet, või eraldavad nad oma mitte-romi eakaaslastest tavakoolides või -klassides. Nende haridus peaks algama võimalikult varakult väikelaste haridus- ja hoolekandeasutustes, et parandada nende osalemist ja valmisolekut edaspidiseks õppimiseks. See peaks jätkuma kuni keskhariduse omandamiseni. Ükski roma laps ei tohiks kooli lõpetada ilma kvalifikatsioonita, mis on vajalik tema edukaks tööturul ja edukaks eluks. Prioriteediks tuleks seada ka kutsehariduse poliitika ja aktiivne täiskasvanuharidus, mis on suunatud madala kvalifikatsiooniga täiskasvanutele. Selleks tuleb suuremat tähelepanu pöörata üleminekule eri haridusteede vahel, pakkudes asjakohast haridus- ja karjäärinõustamist.
Väga oluline on, et romiõpilased oleksid varustatud ka digitaalsete oskuste ja pädevustega, mis võimaldavad neil kasutada võimalusi ja saada väärtuslikeks kodanikeks, kes kujundavad Euroopa tulevikku. See hõlmab ka juurdepääsu tagamist digitaalharidusele. Praegune COVID-19 pandeemia on veelgi enam esile toonud ebavõrdsust Euroopas; marginaliseeritud romalastel ei ole olnud juurdepääsu kaug- või veebipõhisele haridusele, mis nende mitte-roma eakaaslastel on olnud. Selle saavutamiseks tuleks romalapsed asetada koolide tegevuskavade keskmesse, kus tuleks pöörata suuremat tähelepanu nende füüsilisele ja emotsionaalsele heaolule.
Romasid ei tohiks käsitleda mitte koormana, vaid võimalusena, eriti demograafiliste probleemide ajal. Vananev Euroopa seisab silmitsi kvalifitseeritud tööjõu puudusega ja impordib seetõttu osa oma tööjõust kolmandatest riikidest. Romade elanikkond moodustab olulise ja kasvava osa elanikkonnast ja tulevasest tööjõust. Selles on tohutu potentsiaal, mida ei ole veel ära kasutatud. Riikidele, kus on märkimisväärne roma elanikkond, võib majanduslik kaasamine tuua kasu hinnanguliselt umbes 500 miljonit eurot aastas. Majanduslik tootlikkus paraneks ja selle tulemusena väheneksid valitsuse kulutused sotsiaalabile, samas kui tulumaksust saadav tulu suureneks. Romasid võib vaadelda erinevalt kui tulevasi töötajaid, ettevõtjaid, maksumaksjaid, tarbijaid, investoreid jne.
Selleks et saavutada romade täielik kaasamine ka tööturul, tuleb nõuetekohaselt tegeleda struktuurilise diskrimineerimise, ruumilise eraldatuse ja ebapiisavate poliitiliste jõupingutustega, mis on peamised tegurid, mis takistavad romade sotsiaalset ja tööturule integreerimist. Eriti praegusel ajal, mil Euroopa liigub digitaalajastu poole, peaksid romad olema võimelised kasutama uusi võimalusi, mis on seotud selle ümberkujundamisega. Romade tööhõive ei tohiks piirduda romade osalemisega riiklikes tööprojektides, nagu me oleme mõnes liikmesriigis näinud. Need programmid ei paranda osalejate asjakohaseid oskusi. Seega ei suuda romad töötuse lõksust välja tulla ega leida tööd avatud tööturul. Suur hulk romasid satub seega halli majanduse osaks, mis on neile ja majandusele tervikuna kahjulik. Liikmesriikide ametiasutused peaksid aktiivselt võitlema sellise praktika vastu ja muutma sellise töö seaduslikeks töölepinguteks, kaitstes ühelt poolt romi töötajaid ja tagades teiselt poolt riigile maksutulu.
Liikmesriigid peaksid parandama romade majanduslikku mõjuvõimu suurendamist. Seda saaks teha ettevõtete tugevama kaasamise kaudu, eelkõige kohalikul tasandil, sealhulgas pikaajaliste töötute töölevõtmise stimuleerimise kaudu, aga ka romade ettevõtluse ja sotsiaalsete ettevõtete toetamise ning töövõimaluste suurendamise kaudu, keskendudes romade noortele ja naistele.
Tänapäeval tähendab eurooplaseks olemine võimalust olla edukas ja õigust inimväärsele elatisele, eelistatavalt kohas või piirkonnas, kust inimene on pärit. Romade suurem majanduslik kaasamine parandaks sotsiaalset ühtekuuluvust ja vähendaks piirkondlikke erinevusi mitte ainult ELis, vaid ka laienemisriikides, sest Euroopa kõige vähem arenenud piirkondades on suur hulk marginaliseerunud romade kogukondi. Uue põlvkonna fondide arukas kasutamine mitmeaastase programmiperioodi 2021-2027 raames (InvestEU ja ESI fondid) mängiks otsustavat rolli vaesuse, eluasemete tõrjutuse ja romade poolt kogetava puuduse kõrvaldamise kaudu. Riiklik romade integratsioonistrateegia on jällegi vahendite suunamise eeltingimus, mille eesmärk on kiirendada romade integratsiooni ja ennetada ja/või kõrvaldada nende eraldatus.
Kui EL ja liikmesriigid püüavad luua sotsiaalselt õiglast, õiglast ja võrdset ühiskonda, ei tohiks nad unustada romade püüdlusi. Oluline roll oleks nende poliitilise esindatuse ning kodaniku- ja kultuurilise osaluse pideval toetamisel ja suurendamisel ELi ja riiklikul tasandil.
Romasid tuleks julgustada osalema aktiivselt kohalikus, riiklikus ja Euroopa tasandi otsustusprotsessis, et nad saaksid mängida suuremat rolli neid mõjutavate peamiste poliitikate kujundamisel. Eriti romade noored peaksid saama romade integratsiooni liikumapanevaks jõuks ELis. Nad peaksid olema pigem muutuste tegijad kui muutuste vastuvõtjad. Romi valijaid ei tohiks meeles pidada ainult valimiste ajal. Seega tuleks suuremat tähelepanu pöörata väidetavatele valimispettustele, mis kasutavad ära haavatavaid romi kogukondi. Liikmesriikide valimisasutusi kutsutakse üles mängima aktiivset rolli nende väidete käsitlemisel. Selles osas on oluline roll romi valijate harimisel.
Kuna digitaalmeedia kaudu levitatav desinformatsioon õõnestab kõigi kodanike usaldust demokraatlike institutsioonide vastu, süvendab sotsiaalset polariseerumist ja takistab kodanike võimet teha teadlikke otsuseid, tuleks julgustada rohkem meetmeid, mis toetavad romade elanikkonna uudisteadlikkust. Uudiste lugemisoskus, võltsitud uudiste eristamine tõelistest uudistest ja uudisallikate hindamise õppimine on edasise digitaliseerimise suunas liikudes ülioluline, eriti haavatavates kogukondades.
ELi tasandil tuleks tugevdada olemasolevaid romade toetusplatvorme, mis kaasavad romasid neid mõjutavatesse sotsiaalsetesse, majanduslikesse ja poliitilistesse küsimustesse. Üks konkreetne valdkond, kus romade kaasamine oleks oluline, puudutab Euroopa tuleviku osalusprotsessi, kus eurooplased saavad kaasa rääkida selles, mida EL teeb ja kuidas see nende jaoks toimib. Romade tugevam osalemine nende enda ja Euroopa tuleviku kujundamisel võiks aidata kaasa mõtteviisi muutmisele ja võitlusele sügavalt juurdunud eelarvamuste ja stereotüüpide, laialt levinud diskrimineerimise ja mustlasvastasuse vastu kogu Euroopas.
Praegusel keerulisel ajal ja eelseisvatel aastakümnetel ei saa EL endale lubada romade kaasamise protsessi jätkamist, ilma et ta saavutaks olulisi muutusi, ning liiga paljude oma kodanike murettekitavat tegelikkust eirata. See mõjutab meie kõigi sotsiaalset õhkkonda ja heaolu. Ilma romade tõelise kaasamiseta on ELil oht kaotada oma usaldusväärsus.
2 available translations
Sisukord
6 / 54