Ta ei öelnud ei

Mees röövib naiselt telefoni. Kohtuprotsessil on tema kaitseks: "Ta ei öelnud ei". Ta mõistetakse süüdi. Mees vägistab naise. Kohtuprotsessil on tema kaitse sama: "Ta ei öelnud ei". Mees võib vabaks minna. Sisuliselt nii on olukord 13 Euroopa Liidu riigis. See häiriv tegelikkus on aluseks sellistele juhtumitele nagu Gisèle Pélicot' juhtum, prantsuse naine, keda tema abikaasa ja rohkem kui 50 teist isikut kümne aasta jooksul oma kodus narkootikumidega nakatasid ja korduvalt vägistasid. Uskumatu, et tema ründajad võisid jääda karistamata.

Kuidas on see võimalik? See on kohutavalt lihtne. Prantsusmaa kuulub nende ELi liikmesriikide hulka, kes ei olnud nõusoleku kehtestamise vastu Euroopa Komisjoni direktiivi vägistamise määratluse nurgakiviks. Selle asemel määratleb Prantsusmaa seadus vägistamist kui mis tahes seksuaalakti, mis on toime pandud "vägivalla, sunni, ähvarduse või üllatusega". Ilma selle olulise selgesõnalise viita nõusolekule pakub seadus naistele nõrgalt ja ebausaldusväärselt kaitset.

Prantsuse seadused määratlevad vägistamist kui mis tahes seksuaalakti, mis on toime pandud "vägivalla, sunni, ähvarduse või üllatusega". Ilma selle olulise selgesõnalise viita nõusolekule pakub seadus naistele nõrgalt ja ebausaldusväärselt kaitset.

Tulemus? Kuigi vägistamised on sagedased - Prantsusmaal registreeriti eelmisel aastal 25 000 teatatud vägistamist -, tehakse süüdimõistvaid kohtuotsuseid harva. Gisèle Pélicot' juhtumi puhul mõisteti tema vägivallatsejad süüdi üksnes tänu videolindile, mis leiti tema abikaasa valdusest, ja tema enda ülestunnistusele. Ilma nende tõenditeta oleks õigussüsteemil olnud murettekitavalt lihtne väita: "Ta ei öelnud ei".

Mõned võivad väita, et "ei" on lihtsalt sõna, kuid arvud räägivad kainestavat lugu. Prantsuse ametiasutused registreerisid eelmisel aastal 114 000 seksuaalvägivalla ohvrit, sealhulgas need 25 000 teatatud vägistamist. Kuid eksperdid usuvad, et need arvud on konservatiivsed, sest enamik vägistamisi jääb ebapiisavate tõendite tõttu teatamata. Vägistamisjuhtumite puhul on käegakatsutavaid tõendeid sageli raske koguda. Kui nõusolekut ei ole vägistamise määratlusse lisatud, siis kas on ime, et umbes 80 protsenti naistest ei esita süüdistust?

Ilma nõusoleku elemendita jäetakse 80 protsendi ohvrite puhul, kes esitavad süüdistuse, juhtum maha, enne kui seda üldse uuritakse. Millised võimalused on naistel, kui vägistamise määratlus on kitsas, ebajärjekindel ja avatud "ta ei öelnud ei" kaitsele?

Saksamaal, Rootsis ja teistes Euroopa riikides on juba olemas nõusolekul põhinev vägistamisõigus. Pärast seda, kui Rootsi kehtestas selle 2018. aastal seaduses, millega kaasnes kampaania, milles rõhutati, et "seks on alati vabatahtlik, kui mitte, siis on see kuritegu", kasvasid vägistamistest teatamised hüppeliselt ja süüdimõistmised kasvasid 75 protsenti.

Olgem ausad. Me kõik teame juba ammu, et vägistamist, ühte kõige õudsematest kuritegudest, ei pane alati pimedas püstoli või noa abil toime võõrad inimesed. Kaks kolmandikku vägistamistest toimuvad eramutes, valguses ja ilma ilmse vägivallata. Me teame seda, kuid siiski on vaja selliseid kohutavaid juhtumeid nagu 2016. aasta La Manada juhtum Hispaanias ja nüüd Gisèle Pélicot' juhtum Prantsusmaal, et tuua see oluline element nõusoleku kohta esilehtedele. Vaatamata ülekaalukatele tõenditele ja avalikkuse survele on edusammud endiselt aeglased. Sügavalt juurdunud soolised stereotüübid, majanduslik sõltuvus ja tugisüsteemide puudumine, eriti maapiirkondades, loovad õigusemõistmist taotlevatele ohvritele takistusi. Hirm häbimärgistamise ees ja ebapiisavad teatamissüsteemid tähendavad, et üle kahe kolmandiku ohvritest vaikib.

Kaks kolmandikku vägistamistest toimub eramajades, valguses ja ilma ilmse vägivallata. Me teame seda, kuid siiski on vaja selliseid kohutavaid juhtumeid nagu 2016. aasta La Manada juhtum Hispaanias ja nüüd Gisèle Pélicot' juhtum Prantsusmaal, et tuua see oluline nõusoleku element esiplaanile.

Universaalselt tunnustatud seadused, mille aluseks on selge, nõusolekul põhinev vägistamise määratlus, murdeksid selle vaikuse. See tähendaks, et me saaksime lõpuks ometi korralikult kaitsta selliseid ohvreid nagu Gisèle Pélicot ja tuhandeid teisi ohvreid, kes praegu tunnevad, et seadus ei kaitse neid, vaid on loterii ja - tavaliselt nende vastu.

Euroopa Parlament on koos Euroopa Rahvapartei fraktsiooniga pühendunud sellele, et tagada tulevik, kus ühegi naise kannatusi ei kohelda vaikimise või ebaselgusega. Sel 25. novembril, rahvusvahelisel naistevastase vägivalla kaotamise päeval, lubame lõpetada "ta ei öelnud ei" kaitse. Kõik naised teavad, et vaikimine ei ole nõusolek. Ärgem vaikigem sellest.