Aeg on rände probleemiga tegelema hakata!

18.05.2015

Aeg on rände probleemiga tegelema hakata!

Väljaanne picture

Igasugune lähenemisviis rände probleemile peab olema terviklik. Kõiki tahke tuleb arvesse võtta kõikehõlmava strateegia raames, mille keskmes peab olema konkreetne solidaarsuspõhimõte.

  • 2014. aastal saabus ELi enam kui 276 000 ebaseaduslikku sisserändajat, mida on eelneva aastaga võrreldes 155% rohkem. Möödunud aastal hukkus Vahemerd ületada püüdes 3200 inimest ning käesoleva aasta jooksul on hukkunud veel üle 1500 inimese, neist 700 ühesainsas kohutavas Liibüa rannikul juhtunud õnnetuses.
  • Varjupaigataotlejate arv jõudis ELi 28 liikmesriigis 2014. aastal peaaegu 650 000 inimeseni, mida on 2013. aastaga võrreldes 40% rohkem.
  • Süüriast pärit varjupaigataotlejate arv tõusis ELi 28 liikmesriigis 2014. aastal 124 000 inimeseni, moodustades peaaegu 20% kõikidest ELi mittekuuluvatest riikidest pärit juhtumitest. Tähelepanuta ei saa jätta ka survet ida poolt (Ukraina).
  • Viis liikmesriiki (Rootsi, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Ungari) võtavad vastu 70% kõigist varjupaigataotlejatest ja menetlevad nende taotlusi, samas kui ELi välispiiridel asuvad liikmesriigid, nagu Itaalia, Malta, Kreeka ja Bulgaaria, peavad hakkama saama ebaproportsionaalselt suure varjupaiga- ja rändesurvega.
  • 2013. aastal võeti ELi liikmesriikides vastu 425 875 tagasisaatmisotsust, kuid tegelikult saadeti tagasi 166 975 isikut, st alla 40%.

Varjupaigasüsteemi kriisi lahendamine

  • Uus varjupaigasüsteemi pakett tuleb liikmesriikide õigusesse täielikult üle võtta 2015. aasta juuliks ning seda tuleb hakata täielikult jõustama.
  • Koormuse õiglasem jaotumine ja vastutuse jagamine liikmesriikide vahel peab ka tegelikkuseks saama. ERP fraktsioon palub Euroopa Komisjonil kohandada olemasolevat süsteemi ning täiendada seda varjupaigataotlejate laialijaotamise siduva mehhanismiga juhtudeks, kui teatav piir ühes liikmesriigis ületatakse. Sellise mehhanismi rakendamine võiks põhineda sellistel kriteeriumidel nagu riigi suurus ja rahvaarv, selle majanduslik olukord ning liikmesriigis juba viibivate migrantide arv.
  • Täiendava meetmena tuleb välja töötada ajakohastatud liidusisene pagulaste ümberpaigutamise kava.
  • ELi poliitikas tuleks teha selget vahet õiguspärastel varjupaigataotlejatel ja ebaseaduslikel sisserändajatel.
  • Ergutada tuleks lepingute sõlmimist kolmandate riikidega, et kontrollida ja vähendada rändevoogu enne rändajate jõudmist ELi piirile.
  • Kasutusele tuleks võtta mitteturvaliste kolmandate riikide (sõjapiirkonnad) mõiste, mis võimaldaks kiirendada nendest piirkondadest pärit inimeste taotluste menetlemist.
  • Edasi tuleks arendada turvaliste kolmandate riikide (peamiselt Lääne-Balkani riigid) mõistet, et kiirendada menetlusi ja tõhustada põhjendamatute taotluste puhul tagasisaatmist.
  • Eelkõige saatjata alaealiste puhul tuleks kaaluda humanitaarviisa kasutuselevõtmist.
  • Kolmandates riikides tuleks luua teabekeskused, mida tuleks rahastada koostöös asjaomase riigi valitsuse ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga.
  • ELi eelarvest eraldatavate vahendite abil tuleks liikmesriikidel aidata parandada oma vastuvõtutingimusi (nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi seisukohast).
  • Taotluse tagasilükkamise korral tuleks kohaldada ranget tagasisaatmiskorda, et tagada õiglased ja kiired menetlused, mille tulemuseks on kas tõhus integreerimine või viivitamatu päritoluriiki tagasipöördumine.
  • Tuleks kaaluda võimalust viia varjupaigataotluste esmane kontroll läbi väljaspool ELi.
  • Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO), kellele tuleb tagada täiendavad inimressursid ja rahalised vahendid, peaks koostama olukorrahinnanguid, et võimaldada liikmesriikidel varakult valmistuda ja erandolukordi planeerida.
  • Luua tuleks EASO IT-põhine platvorm, mille abil hõlbustada parimate tavade ja teabe jagamist ning tugevdada koordineerimissuutlikkust, et toetada liikmesriikides ümberasustamise ja -paigutamise ning teabe ja koolitusvõimaluste küsimuses võetavaid meetmeid.

Seaduslike rändevõimaluste täpsustamine, et vähendada huvi ebaseadusliku rände vastu

  • Seaduslik ränne peaks põhinema liikmesriikide tööturu vajadustel madala ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajate osas ning liikmesriikide suutlikkusel rändajaid integreerida, kusjuures arvesse tuleb võtta ka riikide demograafilisi probleeme ja majanduskriisi.
  • Selgelt tuleks eristada humanitaarkaalutlustel toimuva seadusliku rände ning liikmesriikide tööturu vajadustest tingitud seadusliku rände vahendeid.
  • Humanitaarkaalutlustel toimuva seadusliku rände suhtes nõuab ERP fraktsioon ühtlustatumat üleliidulist lähenemisviisi ja kutsub kõiki 28 liikmesriiki üles kasutama paremini ära ümberasustamisprogramme ja ajutise kaitse (humanitaarviisa) võimalust.
  • Tööturu vajadustest lähtuva seadusliku rände suhtes nõuab ERP fraktsioon olemasolevate asjakohaste ELi õigusaktide, näiteks ühtse loa direktiivi, hooajatöötajate direktiivi ja ettevõtjasisese üleviimise direktiivi täielikku rakendamist, üliõpilasi ja teadlasi käsitleva direktiivi kiiret vastuvõtmist ning sinise kaardi direktiivi läbivaatamist.
  • Liikmesriigid peavad tagama, et uute rändajate vastuvõtmine toimub kooskõlas töökindla integratsioonipoliitikaga (kohustuslikud keeletunnid, ELi väärtuste õpetamine, sotsiaalne kaasamine jne).
  • Integratsioonipoliitikale eraldatud ELi vahendite kasutamist tuleb paremini koordineerida.

Nulltolerants inimkaubitsejate, inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja ebaseaduslikule sisserändele kaasaaitajate suhtes ning välispiirikontrolli tõhustamine

  • Inimestega kaubitsemine on orjapidamise tänapäevane vorm ning piiriülesed kuritegelikud võrgustikud tuleb kindlaks teha ja nende tegevus kohapeal lõpetada. Liikmesriigid ja asjaomased asutused peavad selles küsimuses rakendama nulltolerantsi.
  • Uusi ELi jõudmise marsruute ja viise (kummituslaevad) kasutavatel inimkaubitsejatel ja inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajatel ei tohi lasta rände pealt tulu teenida. EL ja liikmesriigid peavad takistama kuritegelikke ja terroriorganisatsioone, et nad ei kasutaks teenitud tulu oma tegevuse ja struktuuride toestamiseks.
  • ERP fraktsioon nõuab ELi ja ÜRO sõjalise mereoperatsiooni korraldamist Liibüa ranniku lähistel, et teha lõpp inimkaubandusele, lõhkuda inimeste üle piiri toimetajate võrgustikud ning tegeleda süstemaatiliselt inimeste üle piiri toimetajate aluste arestimise ja hävitamisega.
  • Kõik liikmesriigid peavad varustama vajaliku personali ja vahenditega Europoli, Frontexit ja EUROSURi kui Euroopa rändealase tegevuse eesliinil olevaid ameteid, et nad saaksid täita oma ülesandeid ning et neil oleks õiguslikud vahendid väärtuslike andmete vahetamiseks.
  • Identiteedi ja dokumentidega seotud pettused ja inimkaubitsemine tuleb paljastada ja nende vastu tuleb tõhusalt võidelda.
  • Liikmesriikide ja Europoli koostöösuutlikkust kolmandate riikide õiguskaitseasutustega tuleb parandada, muu hulgas ühisoperatsioonide abil, mille eesmärk on lõhkuda inimkaubitsejate ja organiseeritud kuritegevuse võrgustikud.
  • Välispiirikontrolli alast pädevust tuleb suurendada – kui operatsiooni viib läbi Frontex, peaks juhtohjad olema ka Frontexi, mitte taotluse esitanud liikmesriigi käes.
  • Koostööd Türgi, Mali ja Nigeriga (käimasolevad ÜVJP operatsioonid) tuleb tugevdada ning see peab olema ebaseadusliku rände, organiseeritud kuritegevuse ja inimkaubitsemise vastases võitluses kesksel kohal.
  • Erilist tähelepanu tuleks pöörata inimkaubitsemise ohvriks langenud saatjata alaealistele.

Kuidas ebaseaduslike sisserändajate lainetega toime tulla?

  • Esmase ja kõige tähtsama meetmena peavad EL ja liikmesriigid eraldama otsingu- ja päästesuutlikkusele rohkem vahendeid ning suurendama missioonide sagedust, et päästa elusid.
  • Ebaturvaliste ja merekõlbmatute alustega mereleminek muudetakse võimatuks üksnes siis, kui kolmandate riikide kaasabil tegeletakse tõhusalt rände algpõhjuste, mitte üksnes tagajärgedega.
  • Sihipärasemas arenguabis ning piiripoliitikale ja õiguskaitsealase suutlikkuse suurendamisele antavas abis kokkuleppele jõudmine on äärmiselt oluline.
  • Transiidiriikide (ELis ja kolmandates riikides) vastuvõtu- ja kaitsesuutlikkust tuleb arendada.
  • ELi rahaline abi tuleb siduda rangete tingimustega arengualaste ja poliitiliste eesmärkide (hea valitsemistava) osas.
  • Kolmandatest riikidest transiidi- ja päritoluriike tuleb toetada, et ennetada inimeste lahkumist.
  • Ebaseaduslike sisserändajate puhul tuleb jõustada ranget tagasisaatmispoliitikat, sh Frontexi koordineeritava ELi ühiste tagasisaatmisoperatsioonide programmi kaudu.
  • Tuleb tagada, et vastu võetud poliitikameetmed ja tegevused ei mõjuks täiendava magnetina.
  • Välispiiridel tuleb tõhustada julgeolekut ja kontrolli, muu hulgas uute tehnoloogiate abil, tagades olemasolevate IT-süsteemide (näiteks VIS ja SIS II) parema rakendamise ja koordineerimise, kasutades e-piiride paketis kindlaks määratud uusi vahendeid ning kohaldades jõuliselt uut Schengeni hindamismehhanismi. Kõik liikmesriigid peavad olemasolevaid andmebaase täielikult ära kasutama ja neid ajakohastama.
  • Liikmesriigid peavad täitma oma kohustust võtta kõigilt äsjasaabunud isikutelt sõrmejäljed (Eurodac).
  • Osamakse Frontexi eelarvesse tuleks suurendada, selle ühisoperatsioone tuleks tugevdada ning kasutama tuleks hakata Euroopa piirivalvurite meeskondi, nagu on sätestatud ka uues Frontexi määruses.
  • Edendada ja toetada tuleks diplomaatilisi ja ÜRO juhitud jõupingutusi, mille eesmärk on stabiliseerida lähinaabruses asuvaid konfliktipiirkondi (Liibüa, Süüria, Ukraina...), kus sõjad ja riigisüsteemi läbikukkumine soodustavad inimkaubitsemist. ISi kiire areng ning Vene-Ukraina sõjalise konflikti uus eskaleerumine mõjutab ka massilist sisserännet ning ümberasustatud inimeste voogusid.

Kolmandate riikidega tehtava koostöö strateegia ümbermõtestamine

  • Välissuhted, arengupoliitika ja humanitaarabi peavad olema omavahel seotud ning selleks, et need oleksid edukad, tuleb neid kooskõlastada ka sisepoliitika ja sisejulgeoleku valdkondadega.
  • Olemasolevate vahendite (liikuvuspartnerlused, tagasisaatmis- ja tagasivõtulepingud ning piirkondlikud koostöövõrgustikud) tõhusust tuleb hinnata.
  • Humanitaarabi ja toetussüsteeme tuleb parandada, et leevendada sõjakeerises olevate riikide naabrite (näiteks Süüria konflikti puhul Jordaania, Tuneesia ja Liibanoni) koormust. Tugevdada tuleb ümberasustamisprogramme.
  • Kaasa tuleb aidata jätkusuutlike riikide arengule, kus elamistingimused oleksid sellised, et inimestel on võimalik jääda oma päritoluriikidesse.
  • Lahendada tuleb miljonite pagulaste põhjustatud tohutu probleem Lähis-Idas ja Aafrikas, eriti Sahara-taguses Aafrikas. EL peab töötama välja rohkem programme, mille abil suurendada inimeste piirkonnasisest ümberpaigutamist ning toetada piirkondlikku arengut ja koostöövõrgustikke. Seetõttu on äärmiselt olulised ka Malis ja Nigeris käimasolevad ÜVJP operatsioonid.
  • Justiits- ja sisepoliitika julgeolekualast ja terrorismivastast tahku tuleks arendada ja rohkem integreerida, võttes arvesse ISi edenemise mõju sisserändajate ja/või varjupaigataotlejate voogudele.